Weihrauch HW 97K ülevaade
Postitatud: 03 Apr 2011, 22:58
Algne ülevaade ilmus jäägrifoorumis aastal 2009.
***
Seekord on luubi all üks parimaid täna seeriatootmises olevaid vedrupüsse – Weihrauch HW 97K. Mõte konkreetse mudeli soetamiseks tekkis mul ajal, kui tegelesin Gamo CFX testimisega. Toona olin hädas sellega, et ehkki parimad tulemused CFX-iga olid väga head, siis ei õnnestunud mul neid saada just tihti. Nii oli kogu asjal kerge juhuse mekk juures ja vägisi tekkis tahtmine selles süüdistada Gamo kvaliteeti. Hiljem küll selgus, et stabiilselt head tulemused jäid minu enda lasketehnika taha, kuid mõte püss välja vahetada oli leidnud juba viljaka pinnase.
Erinevaid foorumeid lapates oli silma jäänud, et parimatest vedrupüssidest rääkides, toodi ikka ja jälle välja kaks nime: Air Arms TX 200 ja Weihrauch HW 97K. Mõlemad on ka siluettlaskurite (ing k Field Target) lemmikud, seega leidsin üsna ruttu, et minu valikuks jääb üks nendest. Aga kumb? Sellele küsimusele oli juba raskem vastata.
Sarnaselt Eesti kirjandusklassikale on nii TX 200 kui ka HW 97K puhul tegu omamoodi Westmani ja Piibelehega: kord üks peal, kord teine. Kuigi tõdetakse, et mõlemad on head, on kummalgi mudelil oma fännid. Teiste arvamusi lugedes jäi siiski mulje, et TX 200 võiks karbist võetuna olla natukene parem kui HW 97K, samas kui HW97K pidavat saama samale tasemele või isegi paremaks, kasutades järelturu tuunimispakette, mis aga tähendaks hinnalisa. Ka pidavat TX 200 laadimine olema turvalisem (ei saa nii lihtsalt näppe otsast lasta), samas kui HW 97k-l on see suurema laadimisava tõttu mugavam ja samuti sobib 97K kaba nii vasaku- kui ka paremkäelistele. Päästiku osas läksid arvamused lahku: ühed pidasid paremaks Weihrauch originaalset Rekordit, teised jälle selle edasiarendust Air Armsi poolt. Nokk kinni, saba lahti, kuid valik tuli teha.
Minu puhul sai määravaks kaks tegurit. Ühelt poolt hind. TX 200 oli valiku tegemise ajal (2008) Eestis pea poole kallim kui 97K, ulatudes hinnalt ligi viiekohaliste numbriteni. Kuna plaanisin seekord osta juurde ka vähe asisema optika (loe kallima), siis oli tegu olulise argumendiga, kuna minu käsi ei tõuse veel vedruka eest PCP hinda maksma. Teiseks otsustavaks asjaoluks sai briti foorumitest loetud kurtmine Air Arms toodangu viimase aja kvaliteedi üle. Ette heideti püsside kiiret roostetamist ja metallitöö kehvemat taset. Seega otsustasingi HW 97K kasuks ja andsin tellimuse sisse. Kulus ca poolteist kuud, kui sain lõpuks teate, et püss on kohal. Paraku juhtus see alles hilissügisel ja nii jäi tõsisem testimine ootama järgmist aastat. See aga ei seganud püssiga lähemalt tutvumast.
Üldmulje
Ühes foorumis kirjeldas üks värske HW 97K omanik püssi pakendit „kui äärmiselt lihtsat pappkarpi“, millesse ta aga mõistvalt suhtus, kuna sakslased pidavat olema „üks keskkonnateadlik rahvas“. See lause meeles olin rõõmsalt üllatunud, kui vaimusilmas ettekujutatud jõupaberikarva taarakasti asemel anti püss üle meeldivas heledas pappkarbis.
Sama askeetlik kui karbi välimus oli ka selle sisu, sisaldades ainult püssi ja käsiraamatut. Käsiraamat oli esmapilgul tavaline: üldine ja universaalne jutt hõlmamaks kõiki tootmises olevaid mudeleid, ohutusnõuded, puhastamine jne. Üllatus tabas mind aga siis, kui leidsin eraldi lõigu, mis käsitles vedrupüsside eripärasid nagu hoia laskmisel püssi lõdvalt, ära toeta püssi jäigale toele vaid kasuta liivakotte jne. Mõneti üllatav oli leida selliseid soovitusi tehase käsiraamatust, kuna tavaliselt jagavad sedalaadi näpunäiteid pikaaegsed ja kogenud kasutajad foorumites ning jäävad seetõttu enamikele õhupüssi ostjaile kättesaamatuks. Selle eest suur pluss Weihrauch tegijatele.
Weihrauch HW 97K karbist võetuna
Püss ise tekitas kahetisi tundeid jättes esmapilgul mulje, et tegemist on justkui mängupüssiga. Selle küllaltki subjektiivse emotsiooni põhjus peitus ilmselt asjaolus, et võrreldes nt CFX-iga on 97K oluliselt lühem (102 cm vs 116 cm). Mulje mänguasjast hajus aga kohe, kui püss kätte võtta. Kuigi lühem, kaalub 97K CFX-st kilojagu rohkem (4 kg vs 3kg) ja seda juba ignoreerida ei saanud. Hoolimata suuremast kaalust on püssi disain õnnestunud, mistõttu lisakilo ei sega ning püss istub õlga hästi ja mugavalt.
Viimistlus
Weihrauch 97K on saadaval kahe kabaga: pöök (standard) ja sini-hall laminaat. Vähe sellest, et esimene on odavam, on tavapuit minu silmale ka oluliselt ilusam kui Rio karnevalide vaimus võõbatud laminaat ja nii tellisingi pöökkabaga versiooni. Puidu viimistlus on eeskujulik ning graveeringud hoidmiskohtadel veatud. Ühest kohast siiski leidsin ilmselt õhumullist või tolmuosakesest tingitud mikroskoopilise täpikese, kuid see ei rikkunud üldmuljet. Väikeseks tõrvatilgaks meepotis jäi siiski asjaolu, et viimstlust on jätkunud vaid välisilmele, vinnastusmehhanismi juurest sisse piiludes vaatas sügavamalt vastu juba tavakarva puit.
Ka raud ise on töötluselt äärmiselt ühtlane. Hoolimata pingsast otsimisest ei leidnud ma metallpindadelt ühtegi kriimu või viimistluse praaki. Lõikejälgi võis leida siiski optika kinnitussoontes, kuid kas seda puuduseks saab pidada on juba iseasi, sest tõele au andes pole ma veel näinud õhukat, kus neid jälgi poleks. Kuigi silmale veatu, tõi välispindade ülekäimine välja kerge punaka roostekirme, mille eemaldamisega Ballistol kenasti hakkama sai.
Vinnastamine
HW97K on altvinnastamisega vedrupüss. Vinnastamiseks tuleb vajutada suudme all olevale nupukesele, mis vabastab raua all oleva heebli. Surudes heeblit alla vinnastate püssi. Erinevalt CFX-st avaneb ja sulgub laadimisava sünkroonis heebli liikumisega, seega saab heebli algasendisse lükata alles pärast laadimist. Vinnastamiseks vajalik jõupingutus on arvestatav, kuid täiskasvanule jõukohane.
Punane väljaulatuv osa näitab, et kaitseriiv on maas. Stopperiaukude osas tasub võtta Weihrauch eeskujuks.
Kaitseriiv on HW97K-l automaatne, kuid paigutatud selliselt, et lasuks valmistudes on seda mugav pöidlaga maha võtta. Nagu ikka, harjub sellega ruttu ja isiklikult pean automaatset kaitseriivi pigem positiivseks lahenduseks kui negatiivseks. Peale mahavõtmist kaitseriivi niisama lihtsalt taas peale lükata ei saa, vaid selleks tuleb püss uuesti „vinnastada“.
Päästik
Üks HW97K kiidetuimaid detaile on tema päästik. Kuulus Rekord, mis oli ja on tänagi etalon, millega kõiki teisi võrreldakse. Loomulikult on päästik kaheastmeline, kusjuures esimese astme pikkuse ja teise astme tundlikkuse reguleerimine käib ühe kruviga. Päästmismonent on selge ja konkreetne ning põnevusfilmile omast ootust „millal küll see pauk nüüd käib“ (a la Gamo) Rekordi omanik tundma ei pea. Viriseks ehk selle kallal, et reguleerimiskruvi on tehtud liiga pehmest materjalist, mistõttu hooletumal keeramisel on kerge kruvi pead kahjustada.
Optika
HW 97K on disainitud kasutamiseks ainult optilise sihikuga. See tähendab ühelt poolt seda, et püssil lahtised sihikud puuduvad, teisalt tuleb püssi kaba juba tehasest kõrgendusega (nö põsetoega) võimaldamaks mugavamat optikasse piilumist. Kes siiski leiab, et lahtine sihik on vajalik, peaks vaatama HW 77K poole, mis on sisuliselt sama püss, kuigi mõnede kinnitusel praktikas natuke võimsam kui 97K. Muide, erinevalt 97K-st on HW 77K-st saadaval ka täispikk versioon.
Aga tagasi 97K juurde. CFX peal kasutasin Nikko Stirling 3-12x42 spetsiaalselt vedrukatele mõeldud optikat. Kuigi selle raha eest oli tegu hea ostuga, leidsin, et 97K väärib natuke enamat. Lisaks soovile proovida midagi uut, tahtsin optikalt parallaksi seadmist küljelt. Nikkol asus parallaksi seadmine optika ees ja praktikas osutus esiosa kruttimine üsna ebamugavaks.
Esmalt panin paika kriteeriumid. Parallaksi seadmisest küljelt oli juba juttu. Kuna minu sooviks oli universaalkasutus, siis jäid sõelale 3(4)-12 ja 4-16 suurendusega optikad. Parema teravussügavuse ja lühema disaini pärast sai valitud lõpuks välja 4-12x44 MTC Mamba. Lühemat optikat soovisin seetõttu, kuna kartsin, et pikem optika võib katta laadimisava ja hakata sellega segama laadimist. Kaalumisel olid ka Hawke samaväärsed mudelid, kuid MTC pilt tundus proovimisel silmale selgem.
MTC puhul jäi küll õhku küsimus sobivusest vedrupüssidele. Kuigi tehase kinnitusel sobivad MTC optikad ka vedruaktele, siis konks on selles, et brittidel on õhkrelvade legaalne piir 16J, samas kui HW97K peaks tehaseandmete kohaselt ületama 20J piiri. Eestis on MTC optikat küll HW97K peal kasutatud, aga koos nn „dampa“ kinnitusega, mis aitab absorbeerida vedruka edasilööki. Kuna lõpliku vastust ma netiavarustest sellele küsimusele ei saanud, siis leidsin, et on ainult üks viis seda teada saada ning tellisin MTC ära. Ütleb vanarahvaski, et julge hundi rind on rasvane... või siis haavleid täis. Eks keegi peab ikka olema see esimene, kes proovib.
Optika saabus üüratus, kuid see-eest nägusas karbis ja rohkete lisadega. Tehasest oli kaasa pandud kaheoalised optika kinnitusjalad, päikesevarjuk koos paigaldamiseks vajaliku vaherõngaga, puhastuslapp, kasutusjuhend, patarei sihiku valgustuse toitmiseks ja võtmed kõige selle monteerimiseks.
MTC Mamba täies hiilguses koos ülejäänud karbi sisuga, mis osutus meeldivalt rikkalikuks
Keermega kinnituvad tolmukatted olid optika külge paigaldatud juba tehases. Kui tagumine tolmukate käis mõnusalt tummiselt, siis esimene ehk natuke liiga kergelt. Tornid on Mambal madala disainiga, mis mõnele just meeldib, kuna annab optikale siledama välimuse ning oht kuhugi takerduda on võrreldes täispikkade tornidega väiksem. Klikid olid keeramisel konkreetsed ning tornide väiksus kasutamisel probleeme ei valmistanud.
Valgustatud sihikurist osutus proovimisel üllatavalt asiseks. Punase valgustuse eredust saab mitmes astmes sättida ja nutika lahendusena on ühe reguleerimistorni katte alla peidetud ka varupatarei. Märkimist väärib veel asjaolu, et soovi korral saab patarei ja nupud moodulina optikalt üldse eemaldada ilma, et selleks oleks tarvis eraldi tööriistu või korpust lammutada.
Küll võiks viriseda selle üle, et suurenduse reguleerimine käib suhteliselt raskelt. Tegu pole ületamatu takistusega, aga pideval kruttimisel hakkab see häirima. Sama kehtib ka parallaksi ratta kohta. Nn „peenhäälestust“ tehes tuleb üsna tõsiselt vaeva näha, et keeratud saaks just parasjagu ja mitte rohkem ega vähem. Suurem külgratas oleks lahendus, kuid tehas on selle jätnud kallima mudeliseeria privileegiks. Nii jääbki üle vaid lohutada ennast asjaoluga, et positiivsema külje pealt vaadatuna ei lähe kord paika sätitu ka ehk nii lihtsalt paigast.
Optika paigaldamine
Optika kinnitamine on HW97K-le lihtsaimast lihtsam. Weihrauch on olnud ettenägelik ja varustanud püssi kolme korraliku stopperiauguga. Pole seda hirmugi, et auk oleks liiga madal (nagu Dianadel) või siis liiga pehmest materjalist (osad Gamod). Au ja kiitus neile selle eest. Õnneks oli MTC kaasa pandud jalgadel olemas ka stopperikruvi, mis tõsi küll, osutus küllaltki õblukeseks ja seetõttu ei äratanud erilist usaldust vastupidavuse osas. Kuid, nagu eelpool ütlesin, oli soov ära proovida MTC komplekt nii nagu ta tehasest tuleb, sestap jätsin kahtlused kõrvale ja alustasin paigaldamisega.
Pealtnäha õrnake stopper on siiani oma tööga kenasti hakkama saanud
Lähemal uurimisel selgus ka, et kaasasolnud jalgade viimistlus jättis kohati soovida. Nimelt olid töötlemise jäljed mitmes kohas selgelt ja robustselt näha.
Ootamatu praak viimistluses
Et õblukesele stopperile elu lihtsamaks teha ning tagada jalgade maksimaalne haarduvus, siis alustasin optika kinnitussiinide puhastamisest. Rõõmuga avastasin, et mu kartused optika pikkuse ja laadimise takistamise osas olid olnud alusetud. Kasutades keskmist stopperiauku jäi laadimisava rohkem kui 2/3 ulatuses vabaks, millest piisas täielikult.
HW97K pärast optika paigaldamist
Veelgi enam: julgen kinnitada, et kiidulaul HW97K laadimisava avaruse osas peab igati paika. Isegi pärast kaasasolnud päikesevarjuki paigaldamist, mis koos optikaga kattis laadimisava täielikult, ei tekkinud püssi laadimisega mingeid probleeme. Seega kui keegi soovib kasutada HW97K-l täispikka optikat, siis normaalsete kinnitusjalgade korral see laadimist ei takista.
Laskmine
Optika paigaldatud jäi üle oodata võimalust püssi testimiseks. Esimesed kevadilmad andsid selleks suurepärase võimaluse. Ma ei hakanud ennast vaevama optika optilise tsentri leidmisega ja otsustasin esmase sisselaskmise teha kümne meetri pealt. Just esmase, sest kümme meetrit ei ole kohe kindlasti selle püssi distantsiks, kuid sisselaskmist alustataksegi lähemalt.
Sisselaskmine ise läks ruttu, 4-5 lasu pärast oli sihik paigas ja kuigi ma ei plaaninud lasta tulemuse peale, siis isegi pooltõsiselt plõksides olid grupid väga head. Sisuliselt moodustas 5-lasuline grupp märklehes kuulist vaid natuke suurema augu. Arusaadavalt oli rahulolu suur, kuna CFX puhul nägin kurja vaeva, enne kui head grupid tulema hakkasid, siin aga tulid need kohe ja vaat et ise-enesest. Kuna eesmärk oli optika enam-vähem paika saada, siis õnnitlesin end varajase edu puhul ja jätsin asja selleks korraks katki.
Kas pole ilus vaatepilt?
Edasi tekkis testimises pikem paus. Ühelt poolt oli kiire ja ka ilmaolud polnud kõige soodsamad, teisalt tahtsin asja mõnuga võtta ning mitte uisapäisa rapsida. Lõpuks tekkiski hetk, kus oli aega, ilma ja tahtmist minna HW97k võimeid juba lähemalt uurima. CFX-iga võrdlusmomendi saamiseks valisin märklehe kauguseks 20 m ja pärast optika korrigeerimist asusin asja kallale.
Paraku ei sujunud kõik nagu plaanitud. Huvitaval kombel kippus HW97K diiseldama. Ilmselt oli süüdi soe kevadpäike, mis tumeda raua kenasti soojaks ajas ning tehasemäärde „voolama“ pani. Alguses vähem, aga mida edasi, seda hullemaks läks. Mõistes, et seekord testmisest suurt välja ei tule, tõin prooviks välja vahepeal soetatud FT roti. Paigutasin roti samuti 20m peale ja lasin...
See oli viga... Vähe pikem paus oli lasknud määrdel koguneda ja nüüd see rõõmuga ka plahvatas. Tulemus oli nagu oleks lastud tulirelvast. Pauk oli nii kõva, et ilmselt ületas kuul seekord tänu diislile ka helibarjääri. Seda, et tegu polnud tavalise lasuga näitas ka rott – tutt-uue märgi tabamisalalt oli ühe lasuga kadunud pool värvi ja kuul ise märki kena lohu jätnud. Endamisi lootes, et Weihrauch on püssidel mansetid teinud väikese vastupidavusvaruga, pakkisin oma kola kokku ja sellega mu üritus lõppeski.
Mõni aeg hiljem otsustasin minna teisele katsele, kuid põrkasin kokku sama hädaga – soojenedes hakkas püss diiseldama. Võtsin taas aja maha. Mulle meenus, et tegelikult oli netis nii mõnigi kasutaja maininud, et uutes Weihrauch vedruaktes on olnud liiga palju määret, seega polnud minu puhul tegemist üksikjuhtumiga. Kuid see teadmine ei aidanud edasi. Lõpuks leidsin, et kuna mul ei ole mingit soovi püssi lahti kiskuda, siis pole muud võimalust kui diiseldamine lihtsalt üle elada. Otsisin varjulisema koha, kus päike otseselt ei pääsenud püssi soojendama ja lasin lihtsalt seni, kuni torust enam tossu ei tulnud ja laskude heli muutus normaalseks. FT rotile hävitavalt mõjunud diisli superpauku enam ei tulnud, kuid sellegi poolest kulus oma paarkümmend lasku enne kui tulemusega võis rahule jääda.
Juhtub ka parimates peredes...
Nõnda toimetades ja järjekordselt vinnastamisega pusides leidsin end kirumas HW97K vinnastusheebli vabastamise lahendust. CFX-l oli see kerge, HW-l aga tuli kõvasti toru all olevale nupule suruda ja mõnikord lisaks tükk aega muljuda/katsetada, enne kui vinnastusheebel vabanes. Mingi hetk kui avastasin, et nuppu vajutav sõrmeots on juba üsna hell, leidsin, et selline pingutus ei saa olla tehase poolt ettenähtud ja asusin mehhanismi lähemalt uurima. Nagu öeldud, tuli heebli vabastamiseks vajutada suudme all olevale nupule, see omakorda surus heebli otsas olevat kuulikest, mis üllatus-üllatus käis üliraskelt. Üks kahest, kas püss oli kusagil Euroopas pikalt laos seisnud või olid Weihrauch inimesed siin jällegi määrdega koonerdanud, aga törts õli kuulikesele ja teda toetavale vedrule tegi imet. Edasi toimis asi juba nii nagu peab ning jäi üle ainult imestada, et varem selle peale ei tulnud.
Inspireerituna edust vinnastamisheebliga, asusin mõtisklema päästiku üle. Nimelt valmistas kuulus Rekord mulle esialgu pettumuse. Kuigi kõik toimis, jäi ka kõige kergemas seades päästiku teise astme tõmbetugevus minu jaoks natuke liiga suureks ja vaatamata konkreetsele päästemomendile kõikjal jagatud kiidulaul arusaamatuks.
Kuid eelnev õppetund oli läinud asja ette ning seekord lähenesin päästiku reguleerimiskruvile märksa suurema otsustavusega. Ja nii oligi. Ülitihkelt käiv reguleerimiskruvi oli mind ära petnud (pehme materjali tõttu ei julgenud seda varem väga kõvasti keerata) ja tegelikult oli ruumi reguleerimiseks veel küllaga. Ning tulemus – lihtsalt super. Konkreetsele vallandumispunktile lisandus nüüd vajalik tundlikkus, mis märkide laskmisel on asendamatu. Küll mainiks hoiatusena, et ei maksa päästikut seada liiga tundlikuks. Ühelt poolt on risk tahtmatuks lasuks suur, teisalt ei lähe ülikerges seades päästik enam esimesse astmesse tagasi, kui otsustad lasust loobuda. Seega tasub kulutada see aeg ja leida paras kompromiss ohutuse ja mugavuse vahel.
Täpsus
Optika sisselaskmisel saavutatud edust tiivustatuna ootasin kohe alguses häid tulemusi. Kuid võta näpust. Proovisin, kuidas proovisin aga grupid jäid keskpärasteks. Tehnika, mis töötas CFX puhul, HW97K-le ei sobinud. Ise-enesest polnud tegu üllatusega, sest iga vedrukas käitubki erinevalt, samas lootsin, et seekord pääsen õige laskeasendi leidmise vaevalist protsessist. Pärast korduvaid katsetusi saatis mind lõpuks edu määral, mis lubas selle ülevaate jaoks katsetused ära teha.
Kuulidest valisin testimiseks JSB Exact (normaalkaalus), JSB Exact Express, H&N Field Target Trophy ja nostalgia mõttes ka RWS Superdomed. Distants jäi seekord 20-21m vahele ja nagu ikka lasin toelt, iga kuuliga ühe märklehe ehk minu puhul 8x5 lasku.
JSB Exact on klassika ja seetõttu astus võistlustulle esimesena. Minu omad olid mõõdus 4,52 ja see tundus 97K-le sobivat. Kuul istus rauda ideaalselt, ei liiga lõdvalt ega ka liiga tihkelt. Kasutasin neid nii optika sisse laskmisel kui ka sobiva tehnika otsingul. Mis osutus veaks. Piinlik küll, kuid JSB said mul keset laskmist otsa. Enda meelest oli mul küll üks täiskarp tagavaraks, kuid tühjus riiulis rääkis enda eest. Lastud gruppidest jäi parimaks 7-8 mm CTC.
JSB Exact
Teisena sai proovitud JSB Exact Expresse, mille olin ostnud just HW97K tarbeks. Natuke pelgasin kuuli kergemat kaalu, kuid kartused osutusid asjatuks. Expressid jätsid proovitust kõige sümpaatsema mulje pakkudes keskmiselt kõige ühtlasemat tabamistihedust ja ka parim grupp – 6 mm CTC tuli Expressidega.
JSB Exact Express
H&N Field Target Trophy'd on JSB-dega samast klassist, seega tasub neid alati proovida. Üllatas see, et FTT ei tahtnud kohati hästi rauda mahtuda ja nii mõnigi kord tuli kuuli mõõdukalt tagant sundida. Kuivõrd see võib kahjustada kuuli pinda, siis seab see ohtu ka täpsuse. Nii tekitaski FTT vastakaid tundeid pakkudes ühtviisi auk-augus tulemusi, jõudmata samas ühegi grupi puhul supertulemuseni. Võimalik, et kui saan HW97K-ga rohkem sina peale, on just FTT see kuul, mis toob tipptulemuse. Potentsiaali selleks paistab jaguvat, nt pildil parempoolseima grupi rikkus üks lask, ilma milleta oleks grupi tihedus olnud 3-4 mm CTC.
H&N Field Target Trophy
RWS Superdomed olid kunagi minu jaoks kesktee odavama otsa Gamode ja kallimate JSB-de vahel. Tänaseks on olud muutunud ja kohalik kaupmees otsustanud neid müüa hinnaga, mille eest mujalt saab juba kätte JSB-d. Miks osta keskklassi kuuli, kui sama raha eest saab tippklassi? Ent kunagi ei või teada ja nii sai vanad varud välja otsitud ja Superdomed ära proovitud. Tulemused olid korralikud, olles parimal grupil 7-8 mm CTC. Sarnaselt H&N FTT-ga ei tahtnud ka Superdomed kohati rauda mahtuda ning vajasid vähest järeleaitamist.
RWS Superdomed
Kokkuvõttes võib öelda, et HW 97K kuulide osas eriti valiv ei ole. Enda eelistuseks jäi selles lühitestis parima tulemuse saanud JSB Exact Expresss, mis esines ka kõige ühtlasemalt. Samas pole toodud tulemused kindlasti selle püssi lagi ning oskaja käes on HW97K võimeline veelgi enamaks.
***
HW 97K täies ilus, optikale on lisatud päikesevarjuk
Tulevikuplaanidest rääkides on soov mingi hetk ära proovida paljukiidetud tuuningupaketid, mis peaksid muutma püssi käitumist pehmemaks ning vähendama laskmisega kaasnevat vibratsiooni. Tõenäoliselt saab see olema V-Mach.
***
Seekord on luubi all üks parimaid täna seeriatootmises olevaid vedrupüsse – Weihrauch HW 97K. Mõte konkreetse mudeli soetamiseks tekkis mul ajal, kui tegelesin Gamo CFX testimisega. Toona olin hädas sellega, et ehkki parimad tulemused CFX-iga olid väga head, siis ei õnnestunud mul neid saada just tihti. Nii oli kogu asjal kerge juhuse mekk juures ja vägisi tekkis tahtmine selles süüdistada Gamo kvaliteeti. Hiljem küll selgus, et stabiilselt head tulemused jäid minu enda lasketehnika taha, kuid mõte püss välja vahetada oli leidnud juba viljaka pinnase.
Erinevaid foorumeid lapates oli silma jäänud, et parimatest vedrupüssidest rääkides, toodi ikka ja jälle välja kaks nime: Air Arms TX 200 ja Weihrauch HW 97K. Mõlemad on ka siluettlaskurite (ing k Field Target) lemmikud, seega leidsin üsna ruttu, et minu valikuks jääb üks nendest. Aga kumb? Sellele küsimusele oli juba raskem vastata.
Sarnaselt Eesti kirjandusklassikale on nii TX 200 kui ka HW 97K puhul tegu omamoodi Westmani ja Piibelehega: kord üks peal, kord teine. Kuigi tõdetakse, et mõlemad on head, on kummalgi mudelil oma fännid. Teiste arvamusi lugedes jäi siiski mulje, et TX 200 võiks karbist võetuna olla natukene parem kui HW 97K, samas kui HW97K pidavat saama samale tasemele või isegi paremaks, kasutades järelturu tuunimispakette, mis aga tähendaks hinnalisa. Ka pidavat TX 200 laadimine olema turvalisem (ei saa nii lihtsalt näppe otsast lasta), samas kui HW 97k-l on see suurema laadimisava tõttu mugavam ja samuti sobib 97K kaba nii vasaku- kui ka paremkäelistele. Päästiku osas läksid arvamused lahku: ühed pidasid paremaks Weihrauch originaalset Rekordit, teised jälle selle edasiarendust Air Armsi poolt. Nokk kinni, saba lahti, kuid valik tuli teha.
Minu puhul sai määravaks kaks tegurit. Ühelt poolt hind. TX 200 oli valiku tegemise ajal (2008) Eestis pea poole kallim kui 97K, ulatudes hinnalt ligi viiekohaliste numbriteni. Kuna plaanisin seekord osta juurde ka vähe asisema optika (loe kallima), siis oli tegu olulise argumendiga, kuna minu käsi ei tõuse veel vedruka eest PCP hinda maksma. Teiseks otsustavaks asjaoluks sai briti foorumitest loetud kurtmine Air Arms toodangu viimase aja kvaliteedi üle. Ette heideti püsside kiiret roostetamist ja metallitöö kehvemat taset. Seega otsustasingi HW 97K kasuks ja andsin tellimuse sisse. Kulus ca poolteist kuud, kui sain lõpuks teate, et püss on kohal. Paraku juhtus see alles hilissügisel ja nii jäi tõsisem testimine ootama järgmist aastat. See aga ei seganud püssiga lähemalt tutvumast.
Üldmulje
Ühes foorumis kirjeldas üks värske HW 97K omanik püssi pakendit „kui äärmiselt lihtsat pappkarpi“, millesse ta aga mõistvalt suhtus, kuna sakslased pidavat olema „üks keskkonnateadlik rahvas“. See lause meeles olin rõõmsalt üllatunud, kui vaimusilmas ettekujutatud jõupaberikarva taarakasti asemel anti püss üle meeldivas heledas pappkarbis.
Sama askeetlik kui karbi välimus oli ka selle sisu, sisaldades ainult püssi ja käsiraamatut. Käsiraamat oli esmapilgul tavaline: üldine ja universaalne jutt hõlmamaks kõiki tootmises olevaid mudeleid, ohutusnõuded, puhastamine jne. Üllatus tabas mind aga siis, kui leidsin eraldi lõigu, mis käsitles vedrupüsside eripärasid nagu hoia laskmisel püssi lõdvalt, ära toeta püssi jäigale toele vaid kasuta liivakotte jne. Mõneti üllatav oli leida selliseid soovitusi tehase käsiraamatust, kuna tavaliselt jagavad sedalaadi näpunäiteid pikaaegsed ja kogenud kasutajad foorumites ning jäävad seetõttu enamikele õhupüssi ostjaile kättesaamatuks. Selle eest suur pluss Weihrauch tegijatele.
Weihrauch HW 97K karbist võetuna
Püss ise tekitas kahetisi tundeid jättes esmapilgul mulje, et tegemist on justkui mängupüssiga. Selle küllaltki subjektiivse emotsiooni põhjus peitus ilmselt asjaolus, et võrreldes nt CFX-iga on 97K oluliselt lühem (102 cm vs 116 cm). Mulje mänguasjast hajus aga kohe, kui püss kätte võtta. Kuigi lühem, kaalub 97K CFX-st kilojagu rohkem (4 kg vs 3kg) ja seda juba ignoreerida ei saanud. Hoolimata suuremast kaalust on püssi disain õnnestunud, mistõttu lisakilo ei sega ning püss istub õlga hästi ja mugavalt.
Viimistlus
Weihrauch 97K on saadaval kahe kabaga: pöök (standard) ja sini-hall laminaat. Vähe sellest, et esimene on odavam, on tavapuit minu silmale ka oluliselt ilusam kui Rio karnevalide vaimus võõbatud laminaat ja nii tellisingi pöökkabaga versiooni. Puidu viimistlus on eeskujulik ning graveeringud hoidmiskohtadel veatud. Ühest kohast siiski leidsin ilmselt õhumullist või tolmuosakesest tingitud mikroskoopilise täpikese, kuid see ei rikkunud üldmuljet. Väikeseks tõrvatilgaks meepotis jäi siiski asjaolu, et viimstlust on jätkunud vaid välisilmele, vinnastusmehhanismi juurest sisse piiludes vaatas sügavamalt vastu juba tavakarva puit.
Ka raud ise on töötluselt äärmiselt ühtlane. Hoolimata pingsast otsimisest ei leidnud ma metallpindadelt ühtegi kriimu või viimistluse praaki. Lõikejälgi võis leida siiski optika kinnitussoontes, kuid kas seda puuduseks saab pidada on juba iseasi, sest tõele au andes pole ma veel näinud õhukat, kus neid jälgi poleks. Kuigi silmale veatu, tõi välispindade ülekäimine välja kerge punaka roostekirme, mille eemaldamisega Ballistol kenasti hakkama sai.
Vinnastamine
HW97K on altvinnastamisega vedrupüss. Vinnastamiseks tuleb vajutada suudme all olevale nupukesele, mis vabastab raua all oleva heebli. Surudes heeblit alla vinnastate püssi. Erinevalt CFX-st avaneb ja sulgub laadimisava sünkroonis heebli liikumisega, seega saab heebli algasendisse lükata alles pärast laadimist. Vinnastamiseks vajalik jõupingutus on arvestatav, kuid täiskasvanule jõukohane.
Punane väljaulatuv osa näitab, et kaitseriiv on maas. Stopperiaukude osas tasub võtta Weihrauch eeskujuks.
Kaitseriiv on HW97K-l automaatne, kuid paigutatud selliselt, et lasuks valmistudes on seda mugav pöidlaga maha võtta. Nagu ikka, harjub sellega ruttu ja isiklikult pean automaatset kaitseriivi pigem positiivseks lahenduseks kui negatiivseks. Peale mahavõtmist kaitseriivi niisama lihtsalt taas peale lükata ei saa, vaid selleks tuleb püss uuesti „vinnastada“.
Päästik
Üks HW97K kiidetuimaid detaile on tema päästik. Kuulus Rekord, mis oli ja on tänagi etalon, millega kõiki teisi võrreldakse. Loomulikult on päästik kaheastmeline, kusjuures esimese astme pikkuse ja teise astme tundlikkuse reguleerimine käib ühe kruviga. Päästmismonent on selge ja konkreetne ning põnevusfilmile omast ootust „millal küll see pauk nüüd käib“ (a la Gamo) Rekordi omanik tundma ei pea. Viriseks ehk selle kallal, et reguleerimiskruvi on tehtud liiga pehmest materjalist, mistõttu hooletumal keeramisel on kerge kruvi pead kahjustada.
Optika
HW 97K on disainitud kasutamiseks ainult optilise sihikuga. See tähendab ühelt poolt seda, et püssil lahtised sihikud puuduvad, teisalt tuleb püssi kaba juba tehasest kõrgendusega (nö põsetoega) võimaldamaks mugavamat optikasse piilumist. Kes siiski leiab, et lahtine sihik on vajalik, peaks vaatama HW 77K poole, mis on sisuliselt sama püss, kuigi mõnede kinnitusel praktikas natuke võimsam kui 97K. Muide, erinevalt 97K-st on HW 77K-st saadaval ka täispikk versioon.
Aga tagasi 97K juurde. CFX peal kasutasin Nikko Stirling 3-12x42 spetsiaalselt vedrukatele mõeldud optikat. Kuigi selle raha eest oli tegu hea ostuga, leidsin, et 97K väärib natuke enamat. Lisaks soovile proovida midagi uut, tahtsin optikalt parallaksi seadmist küljelt. Nikkol asus parallaksi seadmine optika ees ja praktikas osutus esiosa kruttimine üsna ebamugavaks.
Esmalt panin paika kriteeriumid. Parallaksi seadmisest küljelt oli juba juttu. Kuna minu sooviks oli universaalkasutus, siis jäid sõelale 3(4)-12 ja 4-16 suurendusega optikad. Parema teravussügavuse ja lühema disaini pärast sai valitud lõpuks välja 4-12x44 MTC Mamba. Lühemat optikat soovisin seetõttu, kuna kartsin, et pikem optika võib katta laadimisava ja hakata sellega segama laadimist. Kaalumisel olid ka Hawke samaväärsed mudelid, kuid MTC pilt tundus proovimisel silmale selgem.
MTC puhul jäi küll õhku küsimus sobivusest vedrupüssidele. Kuigi tehase kinnitusel sobivad MTC optikad ka vedruaktele, siis konks on selles, et brittidel on õhkrelvade legaalne piir 16J, samas kui HW97K peaks tehaseandmete kohaselt ületama 20J piiri. Eestis on MTC optikat küll HW97K peal kasutatud, aga koos nn „dampa“ kinnitusega, mis aitab absorbeerida vedruka edasilööki. Kuna lõpliku vastust ma netiavarustest sellele küsimusele ei saanud, siis leidsin, et on ainult üks viis seda teada saada ning tellisin MTC ära. Ütleb vanarahvaski, et julge hundi rind on rasvane... või siis haavleid täis. Eks keegi peab ikka olema see esimene, kes proovib.
Optika saabus üüratus, kuid see-eest nägusas karbis ja rohkete lisadega. Tehasest oli kaasa pandud kaheoalised optika kinnitusjalad, päikesevarjuk koos paigaldamiseks vajaliku vaherõngaga, puhastuslapp, kasutusjuhend, patarei sihiku valgustuse toitmiseks ja võtmed kõige selle monteerimiseks.
MTC Mamba täies hiilguses koos ülejäänud karbi sisuga, mis osutus meeldivalt rikkalikuks
Keermega kinnituvad tolmukatted olid optika külge paigaldatud juba tehases. Kui tagumine tolmukate käis mõnusalt tummiselt, siis esimene ehk natuke liiga kergelt. Tornid on Mambal madala disainiga, mis mõnele just meeldib, kuna annab optikale siledama välimuse ning oht kuhugi takerduda on võrreldes täispikkade tornidega väiksem. Klikid olid keeramisel konkreetsed ning tornide väiksus kasutamisel probleeme ei valmistanud.
Valgustatud sihikurist osutus proovimisel üllatavalt asiseks. Punase valgustuse eredust saab mitmes astmes sättida ja nutika lahendusena on ühe reguleerimistorni katte alla peidetud ka varupatarei. Märkimist väärib veel asjaolu, et soovi korral saab patarei ja nupud moodulina optikalt üldse eemaldada ilma, et selleks oleks tarvis eraldi tööriistu või korpust lammutada.
Küll võiks viriseda selle üle, et suurenduse reguleerimine käib suhteliselt raskelt. Tegu pole ületamatu takistusega, aga pideval kruttimisel hakkab see häirima. Sama kehtib ka parallaksi ratta kohta. Nn „peenhäälestust“ tehes tuleb üsna tõsiselt vaeva näha, et keeratud saaks just parasjagu ja mitte rohkem ega vähem. Suurem külgratas oleks lahendus, kuid tehas on selle jätnud kallima mudeliseeria privileegiks. Nii jääbki üle vaid lohutada ennast asjaoluga, et positiivsema külje pealt vaadatuna ei lähe kord paika sätitu ka ehk nii lihtsalt paigast.
Optika paigaldamine
Optika kinnitamine on HW97K-le lihtsaimast lihtsam. Weihrauch on olnud ettenägelik ja varustanud püssi kolme korraliku stopperiauguga. Pole seda hirmugi, et auk oleks liiga madal (nagu Dianadel) või siis liiga pehmest materjalist (osad Gamod). Au ja kiitus neile selle eest. Õnneks oli MTC kaasa pandud jalgadel olemas ka stopperikruvi, mis tõsi küll, osutus küllaltki õblukeseks ja seetõttu ei äratanud erilist usaldust vastupidavuse osas. Kuid, nagu eelpool ütlesin, oli soov ära proovida MTC komplekt nii nagu ta tehasest tuleb, sestap jätsin kahtlused kõrvale ja alustasin paigaldamisega.
Pealtnäha õrnake stopper on siiani oma tööga kenasti hakkama saanud
Lähemal uurimisel selgus ka, et kaasasolnud jalgade viimistlus jättis kohati soovida. Nimelt olid töötlemise jäljed mitmes kohas selgelt ja robustselt näha.
Ootamatu praak viimistluses
Et õblukesele stopperile elu lihtsamaks teha ning tagada jalgade maksimaalne haarduvus, siis alustasin optika kinnitussiinide puhastamisest. Rõõmuga avastasin, et mu kartused optika pikkuse ja laadimise takistamise osas olid olnud alusetud. Kasutades keskmist stopperiauku jäi laadimisava rohkem kui 2/3 ulatuses vabaks, millest piisas täielikult.
HW97K pärast optika paigaldamist
Veelgi enam: julgen kinnitada, et kiidulaul HW97K laadimisava avaruse osas peab igati paika. Isegi pärast kaasasolnud päikesevarjuki paigaldamist, mis koos optikaga kattis laadimisava täielikult, ei tekkinud püssi laadimisega mingeid probleeme. Seega kui keegi soovib kasutada HW97K-l täispikka optikat, siis normaalsete kinnitusjalgade korral see laadimist ei takista.
Laskmine
Optika paigaldatud jäi üle oodata võimalust püssi testimiseks. Esimesed kevadilmad andsid selleks suurepärase võimaluse. Ma ei hakanud ennast vaevama optika optilise tsentri leidmisega ja otsustasin esmase sisselaskmise teha kümne meetri pealt. Just esmase, sest kümme meetrit ei ole kohe kindlasti selle püssi distantsiks, kuid sisselaskmist alustataksegi lähemalt.
Sisselaskmine ise läks ruttu, 4-5 lasu pärast oli sihik paigas ja kuigi ma ei plaaninud lasta tulemuse peale, siis isegi pooltõsiselt plõksides olid grupid väga head. Sisuliselt moodustas 5-lasuline grupp märklehes kuulist vaid natuke suurema augu. Arusaadavalt oli rahulolu suur, kuna CFX puhul nägin kurja vaeva, enne kui head grupid tulema hakkasid, siin aga tulid need kohe ja vaat et ise-enesest. Kuna eesmärk oli optika enam-vähem paika saada, siis õnnitlesin end varajase edu puhul ja jätsin asja selleks korraks katki.
Kas pole ilus vaatepilt?
Edasi tekkis testimises pikem paus. Ühelt poolt oli kiire ja ka ilmaolud polnud kõige soodsamad, teisalt tahtsin asja mõnuga võtta ning mitte uisapäisa rapsida. Lõpuks tekkiski hetk, kus oli aega, ilma ja tahtmist minna HW97k võimeid juba lähemalt uurima. CFX-iga võrdlusmomendi saamiseks valisin märklehe kauguseks 20 m ja pärast optika korrigeerimist asusin asja kallale.
Paraku ei sujunud kõik nagu plaanitud. Huvitaval kombel kippus HW97K diiseldama. Ilmselt oli süüdi soe kevadpäike, mis tumeda raua kenasti soojaks ajas ning tehasemäärde „voolama“ pani. Alguses vähem, aga mida edasi, seda hullemaks läks. Mõistes, et seekord testmisest suurt välja ei tule, tõin prooviks välja vahepeal soetatud FT roti. Paigutasin roti samuti 20m peale ja lasin...
See oli viga... Vähe pikem paus oli lasknud määrdel koguneda ja nüüd see rõõmuga ka plahvatas. Tulemus oli nagu oleks lastud tulirelvast. Pauk oli nii kõva, et ilmselt ületas kuul seekord tänu diislile ka helibarjääri. Seda, et tegu polnud tavalise lasuga näitas ka rott – tutt-uue märgi tabamisalalt oli ühe lasuga kadunud pool värvi ja kuul ise märki kena lohu jätnud. Endamisi lootes, et Weihrauch on püssidel mansetid teinud väikese vastupidavusvaruga, pakkisin oma kola kokku ja sellega mu üritus lõppeski.
Mõni aeg hiljem otsustasin minna teisele katsele, kuid põrkasin kokku sama hädaga – soojenedes hakkas püss diiseldama. Võtsin taas aja maha. Mulle meenus, et tegelikult oli netis nii mõnigi kasutaja maininud, et uutes Weihrauch vedruaktes on olnud liiga palju määret, seega polnud minu puhul tegemist üksikjuhtumiga. Kuid see teadmine ei aidanud edasi. Lõpuks leidsin, et kuna mul ei ole mingit soovi püssi lahti kiskuda, siis pole muud võimalust kui diiseldamine lihtsalt üle elada. Otsisin varjulisema koha, kus päike otseselt ei pääsenud püssi soojendama ja lasin lihtsalt seni, kuni torust enam tossu ei tulnud ja laskude heli muutus normaalseks. FT rotile hävitavalt mõjunud diisli superpauku enam ei tulnud, kuid sellegi poolest kulus oma paarkümmend lasku enne kui tulemusega võis rahule jääda.
Juhtub ka parimates peredes...
Nõnda toimetades ja järjekordselt vinnastamisega pusides leidsin end kirumas HW97K vinnastusheebli vabastamise lahendust. CFX-l oli see kerge, HW-l aga tuli kõvasti toru all olevale nupule suruda ja mõnikord lisaks tükk aega muljuda/katsetada, enne kui vinnastusheebel vabanes. Mingi hetk kui avastasin, et nuppu vajutav sõrmeots on juba üsna hell, leidsin, et selline pingutus ei saa olla tehase poolt ettenähtud ja asusin mehhanismi lähemalt uurima. Nagu öeldud, tuli heebli vabastamiseks vajutada suudme all olevale nupule, see omakorda surus heebli otsas olevat kuulikest, mis üllatus-üllatus käis üliraskelt. Üks kahest, kas püss oli kusagil Euroopas pikalt laos seisnud või olid Weihrauch inimesed siin jällegi määrdega koonerdanud, aga törts õli kuulikesele ja teda toetavale vedrule tegi imet. Edasi toimis asi juba nii nagu peab ning jäi üle ainult imestada, et varem selle peale ei tulnud.
Inspireerituna edust vinnastamisheebliga, asusin mõtisklema päästiku üle. Nimelt valmistas kuulus Rekord mulle esialgu pettumuse. Kuigi kõik toimis, jäi ka kõige kergemas seades päästiku teise astme tõmbetugevus minu jaoks natuke liiga suureks ja vaatamata konkreetsele päästemomendile kõikjal jagatud kiidulaul arusaamatuks.
Kuid eelnev õppetund oli läinud asja ette ning seekord lähenesin päästiku reguleerimiskruvile märksa suurema otsustavusega. Ja nii oligi. Ülitihkelt käiv reguleerimiskruvi oli mind ära petnud (pehme materjali tõttu ei julgenud seda varem väga kõvasti keerata) ja tegelikult oli ruumi reguleerimiseks veel küllaga. Ning tulemus – lihtsalt super. Konkreetsele vallandumispunktile lisandus nüüd vajalik tundlikkus, mis märkide laskmisel on asendamatu. Küll mainiks hoiatusena, et ei maksa päästikut seada liiga tundlikuks. Ühelt poolt on risk tahtmatuks lasuks suur, teisalt ei lähe ülikerges seades päästik enam esimesse astmesse tagasi, kui otsustad lasust loobuda. Seega tasub kulutada see aeg ja leida paras kompromiss ohutuse ja mugavuse vahel.
Täpsus
Optika sisselaskmisel saavutatud edust tiivustatuna ootasin kohe alguses häid tulemusi. Kuid võta näpust. Proovisin, kuidas proovisin aga grupid jäid keskpärasteks. Tehnika, mis töötas CFX puhul, HW97K-le ei sobinud. Ise-enesest polnud tegu üllatusega, sest iga vedrukas käitubki erinevalt, samas lootsin, et seekord pääsen õige laskeasendi leidmise vaevalist protsessist. Pärast korduvaid katsetusi saatis mind lõpuks edu määral, mis lubas selle ülevaate jaoks katsetused ära teha.
Kuulidest valisin testimiseks JSB Exact (normaalkaalus), JSB Exact Express, H&N Field Target Trophy ja nostalgia mõttes ka RWS Superdomed. Distants jäi seekord 20-21m vahele ja nagu ikka lasin toelt, iga kuuliga ühe märklehe ehk minu puhul 8x5 lasku.
JSB Exact on klassika ja seetõttu astus võistlustulle esimesena. Minu omad olid mõõdus 4,52 ja see tundus 97K-le sobivat. Kuul istus rauda ideaalselt, ei liiga lõdvalt ega ka liiga tihkelt. Kasutasin neid nii optika sisse laskmisel kui ka sobiva tehnika otsingul. Mis osutus veaks. Piinlik küll, kuid JSB said mul keset laskmist otsa. Enda meelest oli mul küll üks täiskarp tagavaraks, kuid tühjus riiulis rääkis enda eest. Lastud gruppidest jäi parimaks 7-8 mm CTC.
JSB Exact
Teisena sai proovitud JSB Exact Expresse, mille olin ostnud just HW97K tarbeks. Natuke pelgasin kuuli kergemat kaalu, kuid kartused osutusid asjatuks. Expressid jätsid proovitust kõige sümpaatsema mulje pakkudes keskmiselt kõige ühtlasemat tabamistihedust ja ka parim grupp – 6 mm CTC tuli Expressidega.
JSB Exact Express
H&N Field Target Trophy'd on JSB-dega samast klassist, seega tasub neid alati proovida. Üllatas see, et FTT ei tahtnud kohati hästi rauda mahtuda ja nii mõnigi kord tuli kuuli mõõdukalt tagant sundida. Kuivõrd see võib kahjustada kuuli pinda, siis seab see ohtu ka täpsuse. Nii tekitaski FTT vastakaid tundeid pakkudes ühtviisi auk-augus tulemusi, jõudmata samas ühegi grupi puhul supertulemuseni. Võimalik, et kui saan HW97K-ga rohkem sina peale, on just FTT see kuul, mis toob tipptulemuse. Potentsiaali selleks paistab jaguvat, nt pildil parempoolseima grupi rikkus üks lask, ilma milleta oleks grupi tihedus olnud 3-4 mm CTC.
H&N Field Target Trophy
RWS Superdomed olid kunagi minu jaoks kesktee odavama otsa Gamode ja kallimate JSB-de vahel. Tänaseks on olud muutunud ja kohalik kaupmees otsustanud neid müüa hinnaga, mille eest mujalt saab juba kätte JSB-d. Miks osta keskklassi kuuli, kui sama raha eest saab tippklassi? Ent kunagi ei või teada ja nii sai vanad varud välja otsitud ja Superdomed ära proovitud. Tulemused olid korralikud, olles parimal grupil 7-8 mm CTC. Sarnaselt H&N FTT-ga ei tahtnud ka Superdomed kohati rauda mahtuda ning vajasid vähest järeleaitamist.
RWS Superdomed
Kokkuvõttes võib öelda, et HW 97K kuulide osas eriti valiv ei ole. Enda eelistuseks jäi selles lühitestis parima tulemuse saanud JSB Exact Expresss, mis esines ka kõige ühtlasemalt. Samas pole toodud tulemused kindlasti selle püssi lagi ning oskaja käes on HW97K võimeline veelgi enamaks.
***
HW 97K täies ilus, optikale on lisatud päikesevarjuk
Tulevikuplaanidest rääkides on soov mingi hetk ära proovida paljukiidetud tuuningupaketid, mis peaksid muutma püssi käitumist pehmemaks ning vähendama laskmisega kaasnevat vibratsiooni. Tõenäoliselt saab see olema V-Mach.