Swiss Arms P1911 CO2 ülevaade

Ülevaated õhkrelvadest ja lisavarustusest
Vasta
Kasutaja avatar
Delta
Administraator
Postitusi: 1552
Liitunud: 11 Okt 2010, 10:15
Asukoht: Päälinn
Kontakt:

Swiss Arms P1911 CO2 ülevaade

Postitus Postitas Delta »

Põlise vedrukamehena olen CO2 põhiseid õhupüstoleid piilunud juba mõnda aega. Eks ikka seetõttu, et suhteliselt vähese raha eest saad võimaluse vajutada päästikut mitu korda järjest, ilma et peaks vahepeal laadimiseks hoo maha võtma.

Erilise huvi alla on jäänud versioonid, mis imiteerivad päris tulirelva käitumist kuni kelgu liikumiseni välja. Paraku on tegu vist ainukese valdkonnaga, kus BB-sid moonana kasutavatel õhkrelvadel on eelis diaboole kasutavate analoogide ees.

Kuigi leidub diaboole kasutavaid õhupüstoleid, millel kelk laskmisel liigub, siis ühelgi neist see salve-magasini tühjenedes ei lukustu ja nii võid südamerahus Co2 ballooni tühjaks klõpsida ilma, et relv kuidagi märku annaks, et kuulid ammu otsas. Ok, tühilasu heli on teine, aga ikkagi...

Lisaks kasutab enamik diaboolidega püstoleid trummelmagasine ehk sisuliselt on tegu püstoli kesta peidetud revolvritega, kus päästikule vajutamine indekseerib esmalt järgmise kuuli ja seejärel vabastab CO2 laengu. Tulemus? Pika tõmbega lohisev päästik...

Võiks ju küsida, et milles probleem, BB-püstolitel neid hädasid pole. Paraku olen BB-sid pidanud alati pisut teisejärguliseks, isegi säästulahenduseks, kuna enamasti leiab BB-sid odavama otsa relvades, loetu põhjal polevat nende nende täpsus suurem asi jne, jne...

Ja nii olengi BB-dest hoidunud ja oodanud, et keegi teeks vastavad arendused ka diaboolidele, kuid nagu öeldud, siiani pole seda juhtunud.

Esimese mõra senisesse suhtumisse lõi ühel laste sünnipäeval nähtu, kus seltskonda kantseldama palgatud meelelahutaja pani jõmmid airsofti püstolist märki laskma ja see kooslus jättis täitsa hea mulje.

Teise ja lõplikult murendas senise seisukoha see kui ise nooremale generatsioonile õhkrelvi tutvustades "avastasin", et täismõõdus püssid on neile liiga rasked ja nende eest iga lasu järel HW40-e vinnastamine on äärmiselt nüri tegevus.

Nii sündiski otsus hankida mõni kobedam BB püstol. Eesmärgiks siis just selline seltskondlik-meelelahutuslik ajaveetmine, kus on oluline, et aeg kuluks rohkem laskmisele kui pidevale laadimisele. Vähetähtis ei olnud ka sobivus igale vanusele.

Laias laastus olen sedalaadi õhkrelvad jaganud enda jaoks kolmeks:
- plastikust valatud CO2 püstolid, millel välised liikuvad osad puuduvad. Plussiks soodne hind ja säästlikkus gaasiga ümberkäimisel, miinuseks vähene realistlikkus;
- plastiku-metalli kombinatsioonid, kus kelk jms on liigutatavad, kuid laskmisel püsib kõik paigal;
- täismetallist koopiad, mis imiteerivad laskmisel ka kelgu liikumist. Kõige reaalsemad, aga selle hinnaks on suurem gaasikulu.

Pärast mõningast vaagimist otsustasin SwissArmsi P1911 CO2 püstoli kasuks, millele, nagu nimestki võib aimata, oli antud legendaarse M1911 välimus. Eeltoodud kategooriate mõistes kuulub SA P1911 kolmandasse gruppi.

Siit lingilt leiab ülevaate videokokkuvõtte: https://www.youtube.com/watch?v=_ncw5oooIvM




SA P1911 oli pakendatud lihtsasse, kuid igati viisakasse pappkarpi. Huvitav oli see, et tooteinfo (kaliiber, suudmekiirus jm põhiandmed) olidki trükitud ainult karbile, kaasas olnud juhendis ei olnud selle kohta enam sõnagi. Ei tea, kas sooviti universaalse juhendiga kulusid kokku hoida?

Pilt

Karbi sisu ise oli suhteliselt askeetlik. Kõige peal vaatasid vastu suvaline reklaamike ja võõrkeelne kasutusjuhend, eestikeelseid juhiseid kaasas ei olnud. Müüja kodulehel oli link maakeelsele juhendile küll olemas, aga see ei avanenud.

Pilt

Lisaks olid karbis õhupüstol ise, üks pide ja kuuskant võti Co2 ballooni vahetamiseks.

Pilt

Ainukese boonusena on lisatud pakike BB-dega, mis on kahtlemata meeldiv lüke, kuigi selle asemel oleks eelistanud pigem varupidet.

Pilt

Nagu reklaam karbil lubas, siis on P1911 valmistatud üleni metallist ja nii see tõepoolest on. Välistest osadest on plastist vaid käepideme katted.

Pilt

Metalli kasutamine annab püstolile originaalile sarnase raskuse ja lisab üldist realismi.

Pilt

Püstol istub kätte hästi, mingeid teravaid servasid või „karvaseid” töötlemiskohti silma ei hakanud. Seega viimistluse ja koostekvaliteediga võib üldiselt rahule jääda, vaid kesta väljaheite ava juures on näha hõõrdumise jälgi, kus kelk on liikumisel käinud vastu raami serva.

Pilt

Kuna jäljed tekkisid kohe kasutamise alguses, siis viitab see ühtlasi ka sellele, et värvikiht püstolil on üliõhuke ja need, kes hoolivad oma relvade kaubanduslikust välimusest, peavad selle võrra hoolikamad olema. Ise-enesest peaks SA P1911 lahti käima samamoodi nagu tavaline M1911, seega pisikese näputööga peaks saama selle hõõrdekoha ka kaotada. Värvikihi kulumist on näha ka salvel kohtades, kus metall käib vastu metalli (vt ka pilte allpool).

SA P1911 on mõeldud paremakäelistele kasutajatele, st kõik nupud-kangid (kaitseriiv, salve vabastamine) asuvad vasakul küljel, paremal küljel pole midagi.

Pilt

Positiivselt üllatas see, et M1911-le omane lisakaitse käepideme seljal, kuke all, on täiesti funktsionaalne. See tähendab, et kui käsi pidemel ei ole, siis päästik ei tööta ja lasta ei saa.

Pilt

SA P1911-l käib Co2 balloon salve sisse.

Pilt

Selle lahendusel on mitmeid eeliseid traditsioonilise, balloon käepidemes variantide ees. Esiteks loomulikult realism, salv on samas mõõdus pärissalvega, mitte mingi peenike pulk nagu käepidemesse peidetud balloonidega mudelitel.

Teiseks saad varuda mitu salve ja neid vahetades vahetub ka balloon, mis tähendab seda, et üks balloon ei saa kogu seda valu enda kaela ja jõuab vahepeal soeneda. Nagu teada siis CO2 balloon tühjenedes jahtub ja koos jahtumisega langevad ka kiirused.

Kolmandaks plussiks on CO2 klapimajandus asumine salves. Kui midagi peaks sellega juhtuma, siis ei pea hakkama püstolit lammutama, vaid piisab uue salve ostmisest.

Pilt

No ja viimasena vast ka see, et balloon käepidemes tähendab paratamatult plastikut ja varem või hiljem laperdavaid käepideme katteid.

CO2 ballooni lisamine on ülilihtne, aseta balloon oma pessa ja keera salve all olevat kruvi kuniks kostab ballooni sulguri läbistamist tähistav sisin ning lõpeta keeramine siis, kui sisin jääb vait. Üle ei maksa keerata. Samuti soovitatakse iga 3-5 ballooni tagant lasta selle otsale tilgake silikoonõli, et tagada süsteemi tõrgeteta töö. Müüakse ka eraldi õliga balloone, kuid silikoonõli ostmine on odavam.

Pilt

Kuulide laadimiseks tuleb vedru käsitsi alla tõmmata ja BB tekkinud avasse poetada.

Pilt

Asjaolu, et vedru peab laadimise ajal ise kinni hoidma võib teha protsessi suht tülikaks. Mulle see erilisi raskusi ei valmistanud, samas võinuks tootja sellele mõelda ja mingi lahenduse välja mõelda. Märkimist väärib see, et 1911 Blackwater versiooni salvel peaks vastav omadus olemas olema ja väidetvalt sobib selle salv ka SA mudelile. Ostnud ja testinud ma seda paraku ei ole.

Kui laadida BB-sid täpselt servani, siis on salves 17 kuuli ehk tootja määratu saamiseks peab ühe veel panema. Kuigi ruumi oleks, siis üle 18 kuuli salve panna ei tasu. Proovisin mõned korrad, kuid mingi hetk jäi vedru kuulisoone alumise serva taha kinni ja poole salve pealt hakkas torust tulema vaid õhku. Lubatu piires püsides mingeid tõrkeid ei esinenud.

Loomulikult on SA P1911 üheks suurimaks müügiargumendiks kelgu liikumine laskmise ajal. See ei aita kaasa kuidagi täpsusele, kuid lisab realismi ja on lihtsalt "lahe" nii vaadata kui ka kogeda. Lisaks tagab kelgu lukustumine taha salve tühjaks saades selle, et gaas ei kulu niisama tühjalt plõksimisele.

Pilt

18 lasku võib ju tunduda palju, aga kuna poolautomaadil pole laskmiseks vaja teha muud kui lihtsalt vajutada päästikule, siis saavad need lasud üsna ruttu otsa. Tagasilöök ise on pigem pehme, mis on „jõuallikat” arvestades ka loomulik. Praegune seadistus tundub gaasikulu ja realsimi vahel olema üsna õnnestunud kompromiss.

Siin ka lühiklipp SA P1911 laadimisest ja laskmisest: https://www.youtube.com/watch?v=zX-xF0nVYk4




Gaasikulust rääkides võib ka selle poolega pigem rahule jääda. On loomulik, et kelgu liikumisega mudelitel on gaasikulu suurem kui versioonidel, kus välised liikuvad osad puuduvad. Ülevaate kirjutamise seisuga olen läbi lasknud 12 ballooni ja selle põhjal ütleksin, et sellise suvise suusailma juures (16-20 kraadi sooja) saab ühe ballooniga lasta ca neli pidet. Seda siis hetkeni kuniks surve balloonis muutub nii madalaks, et jaksu kelgu liigutamiseks ja lasu sooritamiseks enam ei ole.

Loomulikult võib konkreetses situatsioonis saada ka mõne lasu rohkem või vähem, sõltuvalt sellest kui soe on ilm, kas lasti rahulikult (balloon sai laskude vahel pisut soojeneda) või anti sarituld (balloon jahtus kiiremini), aga laias laastus neli pidet on see piir, millest üle ei maksa minna.

Reaalsus on paraku ka see, et suudmekiirus neljanda pideme lõpuks ei ole teps mitte enam see, mis esimese pideme alguses.

On tavaline, et värske CO2 kapsliga on esimesed lasud võimsamad kui järgmised. Nii ka siin, esimese lasu kiiruseks näitas minu krono 107 m/s ja see oli ka suurim number, mida nägin. Kui jätta esimesed kolm lasku kõrvale, siis esimese pideme keskmiseks suudmekiiruseks sain ma 87 m/s. Nagu näha, siis jääb see number tehase andmetele alla.

Teise pideme keskmiseks kiiruseks sain 85 m/s ja kolmandat pidet mul enam korralikult mõõta ei õnnestunud, kuna krono hakkas streikima. Kolmanda salve viimased lasud sain siiski kirja ja siis olid kiirused juba 20 m/s kandis.

Seega laias laastus võib öelda, et nö „tugevaid” laske jagub ca 2,5-ks pidemeks. Reaalsuses 3-5m peal märke lastes võib kolme pidemega arvestada. Neljas pide on aga see piir, kust alates kiirused langevad juba sedavõrd, et seda on tunda nii püstoli käitumisest kui ka näha kuuli lendamisest.

Üks tähelepanek veel: kui balloon saab tühjaks laskmise käigus, siis salv enam vabalt välja ei kuku, vaid peab kergelt näpuga kaasa aitama.

Gaasikulust sai räägitud. Aga kuidas on lood täpsusega?

Täpsusega oli mul kaks muret. Esiteks BB-d ise. Ikkagi sileraudne ja kui kogu aeg räägitakse õllepurkide laskmisest, siis jääb mulje, et midagi väiksemat tabada ongi suht lootusetu. Teiseks see, et SA P1911 sihikuid ei saa reguleerida.

Pilt

Aga nagu ennast lohutasin, et kui täpsuse mõõtühikuks on õllepurk, siis pole ka sihikute reguleerimatusest suurt lugu.

Pilt

Tegelikkuses pidin meeldivalt üllatuma. Alljärgnevalt on näha 5 m pealt lastud märklehed, värske ballooniga ja järjest, igasse lehte viis lasku. Ei mingit tulemuste sorteerimist ega parimatest parimate gruppide väljatoomist, täpselt nii nagu parasjagu tuli. Vaba käega, ainult käepideme toetasin tööriistakastile.

Ja arvestades eelnevat ja minu pikka pausi õhukaga laskmisest üldse, siis olid tulemused täitsa head. Nagu pahatihti kipub olema, siis viiest lasust üks läheb ikka oma teed ja nii ka siin. Samas kahtlen, kas HW40-ga oleksin samades oludes eriti paremaid tulemusi saanud.

Ka kartus sihikute osas osutus asjatuks. Nagu näha, siis mõnel lehel on grupp tsentrist kõrgemal, teisel madalamal, kolmandal keskel, seega sihik tundub sellel kaugusel olema enam-vähem paigas ja üles-alla kõikumine pigem laskja viga.

Pilt

Pilt

Pilt

Otsustasin lasta ühte lehte ka kogu pideme ja ka selle tulemusega võib rahule jääda. Tervik jääb küll viielasutlistele gruppidele alla, samas on siingi eristatavad mõned tuumikkohad, kuhu koondub enamik tabamustest .

Pilt

Seega võib ka täpsusega rahule jääda. 10 m täpsuspüssiga tegu ei ole, kuid 5m peal koduseid märke lasta, selle jaoks on täpsust küll ja küll.

Suurimaks väljakutseks jäigi hoopis märklaua valik. Seda tüüpi õhupüstol ei ole mõeldud märklehtede augustamiseks, vaid ikka 100% meelelahutuseks ja seetõttu peab ka tabamus olema lihtsalt fikseeritav ja võimalikult efektne.

Õllepurgid on pea ideaalsed märklauad, kuid paraku ülilühikese elueaga. Seega eeldab nende kasutamine keskmisest suuremat õllesõpra. Alternatiivide otsinguil leidsin lõpuks Koduekstrast põliste moosimeistrite lemmiku – plekist purgikaaned, mida sai 20 kaupa ja odavalt.

Edasi tuli teha pisut näputööd ja kümne minuti pärast oligi valmis raam, mille külge sai kaaned riputada. Kinnitamiseks kasutasin L-kujulisi klambreid, mis tagas selle, et tabamuse korral lendasid kaaned valju „plõnn” saatel raami küljest minema. Pea-aegu nagu laskesuusatamises.

Pilt

Ja ega midagi rohkem lisada olegi. Oma eesmärgi on SA P1911 minu jaoks täitnud ja selles osas julgen seda mudelit teistelegi soovitada. Hetkel mõtisklen selle üle, et peaks ehk üks-kaks salve juurde ostma ja ka märkide arvu suurendama, sest ühtäkki tundub ka 18 lasku liiga vähe... :mrgreen:
Springers are like Muscle-Cars - Classic, Heavy and Never out of style...
Kasutaja avatar
Delta
Administraator
Postitusi: 1552
Liitunud: 11 Okt 2010, 10:15
Asukoht: Päälinn
Kontakt:

Re: Swiss Arms P1911 CO2 ülevaade

Postitus Postitas Delta »

Nonii, üks pudel kuule ehk 1500 BB-d on teele saadetud. Paraku pole elu peale sisselaskmist enam nii ilus kui alguses. Nimelt on ilmnenud probleem päästikuga, kus suhteliselt palju tuleb nö "tühje" vajutusi, millele lasku ei järgne.

Kõige lihtsam on seda näha vast allolevast videost:

https://www.youtube.com/watch?v=tPoLcn83dgk



Eks vaatab, kas kisun ise lahti või viin garantiisse. Karta on, et mingi võtmedetail on tehtud saiapurust ja see on lihtsalt ära kulunud. :(
Springers are like Muscle-Cars - Classic, Heavy and Never out of style...
Kasutaja avatar
Delta
Administraator
Postitusi: 1552
Liitunud: 11 Okt 2010, 10:15
Asukoht: Päälinn
Kontakt:

Re: Swiss Arms P1911 CO2 ülevaade

Postitus Postitas Delta »

Augusti lõpus sai siis püstol garantiisse viidud. Võeti kenasti vastu ja öeldi, et läheb aega, kuna tehnik pidi pikemal puhkusel olema. Mis ei olnud probleem, kuna hooaeg ol läbi ja kiiret polnud.

Sel nädalal vaatasin kalendrisse ja kuna kolmas kuu hakkas paistma, siis saatsin päringu, et kaugel asjad on. Pikk jutt lühidalt, peale päringut läks kaks päeva ja tuli teada, et asi vahetatakse uue vastu välja. Viga oli olemas, aga selle põhjust ei suudetud tuvastada, pealtnäha olid kõik sisemised detailid terved ja korras. Seega igati positiivne käitumine kaupluse poolt.

Eks uue testimine (kas ikka on samaväärne vanaga) jääb ilmselt järgmisesse suvesse. 8-)
Springers are like Muscle-Cars - Classic, Heavy and Never out of style...
KirpTasa
Värske huviline
Postitusi: 13
Liitunud: 29 Jaan 2015, 17:55

Re: Swiss Arms P1911 CO2 ülevaade

Postitus Postitas KirpTasa »

Tervist!
Kas uus SA P1911 nüüd käes ja paras ports proovilaskmisi uue relva töökindluse testimiseks tehtud? Ühtlasi tahtsin märkida, et minu arvates puudub CO2 püstolitel vajadus reguleerida sihikut vertikaaltasandis, sest laskmise käigus langeb balloonikeses gaasi rõhk ju pidevalt ning vastalt muutub ka kuuli trajektoor. Seetõttu pole nähtavasti enamikel mudelitel seda ette nähtudki. Iseasi on regull horisontaaltasandis.
Ühtlasi sobitaksin siia teemasse ka ühe küsimuse. Nimelt et kuidas on CO2 püstolitel-revolvritel tagatud hermeetilisus? Gaasidüüsi ja relvaraua vahel asub ju liikuv salv, ükskõik kas siis ketas-või lintsalv ning gaas peab suruma kuulikese salvest rauda ja piki rauda edasi. Gaasi kadu ei tohiks olla düüsi ja salve ning ka salve ja raua vahel. Kas see on tehniliselt piisavalt tagatud? Salvega PCP püssidel lükatakse kuul poltlukuga eelnevat rauda ja õhuportsjon paisatakse otse kuulipessa, kusjuures kuulist tagapool on ümber poltluku varda ka vastav tihend. Seega salve pole vaja tihendada. Väike arutelu sellel teemal olek teretulnud.
Lugupidamisega KirpTasa
Kasutaja avatar
Delta
Administraator
Postitusi: 1552
Liitunud: 11 Okt 2010, 10:15
Asukoht: Päälinn
Kontakt:

Re: Swiss Arms P1911 CO2 ülevaade

Postitus Postitas Delta »

Test endiselt plaanis, aga seni jäänud viitsimise taha...
Springers are like Muscle-Cars - Classic, Heavy and Never out of style...
Kasutaja avatar
Delta
Administraator
Postitusi: 1552
Liitunud: 11 Okt 2010, 10:15
Asukoht: Päälinn
Kontakt:

Re: Swiss Arms P1911 CO2 ülevaade

Postitus Postitas Delta »

Täna oli soe ilm, 25 kraadi sooja, seega ideaalne CO2 kiiruste testimiseks. Tulemused on allolevas tabelis näha. Iga lasu vahel oli väike paus, mis kulus tulemuse paberile kirjutamiseks. Kuulidena kasutasin neid, mis tehasest kaasa pandi.

Pilt

Võrreldes algse ekesmplariga on keskmised kiirused natuke kõrgemad (4-5 m/s), aga see võib olla tingitud ka soojemast ilmast. Küll tunduvad kiirused stabiilsemad. Kokkuvõttes on tulemus laias laastus sama - kaks ja pool pidet on kiirused korralikud, siis hakkavad need vaikselt langema. Kolm pidet on rahulikult lastes garanteeritud, neljas on juba selline meelitamine.
Springers are like Muscle-Cars - Classic, Heavy and Never out of style...
Kasutaja avatar
Delta
Administraator
Postitusi: 1552
Liitunud: 11 Okt 2010, 10:15
Asukoht: Päälinn
Kontakt:

Re: Swiss Arms P1911 CO2 ülevaade

Postitus Postitas Delta »

Nonii, laskekatse ka nüüd tehtud. Kui alguses purke lastes oli mul tunne, et asendus ei ole nii täpne kui algne mudel, siis peale mõnda seeriat märklehtede pihta tabasin ära, et see eksemplar tahab jäika, isegi jõulist hoidmist. Pärast seda paranesid tulemused oluliselt ja parimad kaks on allpool näha.

Pilt

Pilt

Sooja oli taas kusagil 25 kraadi ja lasin viie metri pealt komplektis olnud BB-dega.
Springers are like Muscle-Cars - Classic, Heavy and Never out of style...
Kasutaja avatar
Delta
Administraator
Postitusi: 1552
Liitunud: 11 Okt 2010, 10:15
Asukoht: Päälinn
Kontakt:

Re: Swiss Arms P1911 CO2 ülevaade

Postitus Postitas Delta »

Aegluubis video laskmisest (960 kaadrit sekundis), sooja oli umbes 17 kraadi (C):

https://www.youtube.com/watch?v=6cXupzlfpMc

Springers are like Muscle-Cars - Classic, Heavy and Never out of style...
Vasta