John Whiscombe on päritolult ingalne ja aktiivselt kätt proovinud Field Target sportlasena. Ajalukku on ta end siiski kirjutanud omanimeliste õhkrelvade loomisega.
John Whiscombe oma loominguga
Whiscombe alustas õhkrelavde valmistamist läinud sajandi 80ndate lõpus. Ajal, mil võistlustel domineerisid veel vedrupüssid ja eellaetavad lahendused alles alustasid oma võidukäiku.
Teatavasti omab vedrulahendus õhkrelva jõuallikana teatud piiranguid: võimsuse suurendamine eeldab tugeavmaid ja pikemaid vedrusid, kolbe jms, mis omakorda suurendavad püssi kaalu ja mõõtmeid, edasilöögist rääkimata.
Whiscombe idee oli lihtne: ühe vedrukolbi asemel kasutas tema kahte, mis liikusid teineteisele vastu (umbes nagu lööks käsi plaksuks kokku). Tulemuseks oli vedrupüss, mis pakkus toonastes mõõtkavades ületamatuid võimsusi peagu olematu edasilöögiga, kuna vastastikku liikuvad vedrukolvid nullisid kokku põrgates teineteise löögienergia.
Tõele au andes tuleb mainida, et sedalaadi löögienergia neutraliseerimist oli kasutanud varem Diana oma 10m võistlusrelvades, kuid seal ei liikunud kolvid mitte teineteisele vastu, vaid üksteisest eemale (nn Giss lahendus).
Whiscombe valmistas oma püssid kõik käsitööna ja seda kõrgeimal tasemel - materjalide arvelt allahindlust ei tehtud. Tulemuseks olid relvad, mis pakkusid eellaetavatega võrreldavat laskekogemust ja täpsust. Paraku ka hinda.
Whiscombe mudelid kandsid nime autori initsiaalide järgi JW, millele lisandus number 50-60-65-70-75 või 80, mis tähistas kolvi liikumistee pikkust millimeeterites. Ehk teisiti – JW50 oli kõige lahjem ja JW80 kõige võimsam mudel. Lisaks pakkus JW oma püsse kõigis enamlevinud kaliibrites (4,5/.177, 5/.20, 5,5/.22, 6,5/.25) ning kirsiks tordil oli võimalus raudasid vahetada ehk ostja sai ise valida, mis kaliibrit ta parasjagu oma püssil kasutada tahab. Tõsi, hiljem JW loobus 6,5/.25 kaliibri pakkumisest, kuna leidis, et see ei anna piisavalt häid tulemusi.
JW75 ja kaliibrite täisvalik. Pilt: http://www.pyramidair.com" onclick="window.open(this.href);return false;
Raudadest kasutas JW väiksmeatel kaliibritel Lothar Waltheri ja 6,5/.25 kaliibri puhul BSA toodangut. Viimase puhul said kasutajad reaalsetes testides suudmeenergiaks rohkem kui 43 J, mida on ühe vedrupüssi kohta ikka väga palju. Ilmselt just seetõttu sai Whiscombe püssidel reguleerida ka võimsust/ suudmekiirust, mida võimaldas vahetatav suudmeport.
Suudmeport on JW õhupüssidel vahetav, lihtsalt keera välja ja asenda sobivaga. Pilt: http://www.pyramidair.com" onclick="window.open(this.href);return false;
Valik suudmeporte. Pilt: http://www.pyramidair.com" onclick="window.open(this.href);return false;
Püsside vinnastamine käis alt heebliga ja kui nõrgemate mudelite korral piisas kahest korrast kangi liigutamisest, siis võimsamate mudelite puhul (JW-70+) tuli seda teha juba kolm korda. Kuuli laadimine käis vinnastamisest eraldi, selleks tuli vanematel mudelitel rauda tõsta, hiljem domineerinud fikseeritud raudadel toimus laadimine kangiga küljelt.
Laadimine liikuva raua korral (JW75). Pilt: http://www.pyramidair.com" onclick="window.open(this.href);return false;
Fikseeritud raua korral käis laadimine küljelt kangiga (JW50FB)
Sellest, kui kaugele läks Whiscombe täisuliku vedrupüssi otsinguil annab aimu ka tema poolt pakutud HOTS süsteem (Harmonic Optimization Tuning System). Lühidalt on asja olems järgmine: laskmisel hakkab püssi raud paratamatult suruõhu ja kuuli liikumise mõjul võnkuma ning seda ei ole võimalik vältida. Liigutades raua otsa paigutatud lisaraskust on võimalik raua võnkumist kontrollida selliselt, et kuul väljuks rauast alati hetkel, kus raua võnkumine on minimaalne. Tegemist ei ole umbluuga, nähtust on uuritud nii teaduslikult kui ka selle mõju tõestatud praktikas.
Keeramisega liigutati raskust sobiva võnkeharja leidmiseks edasi-tagasi. Pilt: http://www.pyramidair.com" onclick="window.open(this.href);return false;
Kokku arvatakse, et Whiscombe valmistas umbes 450 püssi, neist 416 teatakse olevat erakasutses. Ligi 2/3 toodangust läks Ameerika Ühendriikidesse ja JW enda kinnitusel oli rahvusvaheliste ostjate seas populaarseimaks mudeliks JW-75FB (FB – fixed barrel), Inglismaal aga JW-60FB (põhjuseks võimsuspiirangud).
Kokkuvõttkes võib öelda, et Whiscombe relvade ainukeseks miinuseks oli nende hind, mis oli sama suur või isegi ületas eellaetavaid. Samas olid paljud nõus seda maksma, kuna tegu oli kvaliteete ja unikaalse käsitööga. Kuna JW loobus püsside valmistamisest juba aastid tagais, siis on tegemist ka enam-vähem lollikindla investeeringuga, sest toonased hinnad on tänaseks juba kahekordistunud ja isegi kui mõni püss müüki tuleb, siis osteakse need suht ruttu. Viimati nägin ühte kuulutust, kus sooviti keskmise seisukorras mudeli eest saada 4500 dollarit ja see kadus müügilt nagu soe sai.
Kui võtta Whiscombe relvade keskmiseks hinnaks 4500-5000 dollarit, siis on pildil näha õhkrelvi vanas rahas rohkem kui veerand miljoni väärtuses Pilt on pärit siit
***
Mõned lingind ka:
- Whiscombe ametlik koduleht, mis vaatamata tootmise lõpetamisele on endiselt üleval.
- Whiscombe.net. Poolik leht, mis aga sisaldab üht-teist kasulikku. Näiteks ajakirjades publitseeritud ülevaadete koopiaid, aga ka tehnilisi jooniseid.
- Whiscombe omanike foorum. Kellel kannatust jagub võib siin pisut kammida ja üht teist huvitavatki leida.
Üllataval kombel on Whiscombe kohta terviklikku infot väga vähe leida. Kel soovi rohkem teada saada, tasub googeldada ka konkreetseid mudelinimesid või proovida otsingut kollases foorumis.
Näiteks see JW75 pilt on pärit siit teemast.